Neljapäev, 23. veebruar 2017

Kuldne Ring

Ahoi kõik see pere, kellele me koledaid piinu valmistame.   Tänane päev algas tormiliselt. Päike kõrgel(nagu ennustused lubasid) ning ruttu ruttu Kuldse ringi poole teele. Kuldne ring kujutab endast teed Reykjavik lähedal kuhu jäävad kõige suuremad atraktsioonid. Geisrid, kraatrid ja kosed. Täielik turismilõks. Loomulikult nännipoed oma täies hiilguses. Ja karjade kaupa hiinlaseid, kes kõikjal lärmavad ja läbustavad.
Valikuid meiei tänase trassi jaoks oli kaks. Esiteks eelmainitud Kuldne Ring või ralliga Vik poole musta liivaga randa passima. Vik iseenesest pidavat kah tore ja ilus koht olema. Kuna tuur algas suht ikkagi keskpäeval otsustasime lähema, ehk siis esimese atraktsiooni kasuks. Geisrid, kraatrid ja muu pudru.  Ilm oli super. Niipea kui Reykjavik selja taha oli jäetud, tuli sealt teade lumetormi kohta. Selge, vedas vist. Esimene peatus oli  Selfoss vaateplatvorm. 
  Sealt avanes mägedesse ikka maagiline pilt. Kohalikud teadsid rääkide, et egas enne kui meie saabusime, siis polnud veel korralikku talve moodi ilma Icelandil veel olnud, et mingi pool-pussutav-talv ja sedasi. Igatahes praegu on küll seda raske uskuda. Selfossist umbes 10 km kaugusel asetseb vana vulkaanikraater. Mis ta samas ikka nii vana on - tekkinud kirjade järgi 6500 aastat tagasi. igatahes jää tema sees oli, seega kohe vist uut purakat ei pane.
Selle ümber sai kohaliku 400 raha eest teha tiiru. Kurss on laiast laastus 1:120 euro kasuks. Miski 3.20 eurikut tuleb välja käia. Pilt ise on uhke. Mõned kilomeetrid edasi tekkis tee äärde ujumiskoha silt. Tegemist suht naljaka sildiga, eriti keset talve, aga võta näpust. St vesi kohati nii tuline, et võib näpust tõesti ilma jääda. Igatahes mingi kamp seal sees solberdas. Olenevalt kohast siis, vesi kuni 40 kraadi soe. Auru ja väävlivingu ikka omajagu üleval. Kohati suisa vesi kees mis maapinnale tuli. Pilti ei teinud, aga keegi oli endale seal pajaga suppi keetnud. Kahju ainult, et paja oli laokile jätnud.
Kuna ujumise ja ujumisriiete hinnad suht krõbedad, siis sedakorda jäime ikka oma soojadesse jopedesse. Seal kah tore olla. Järgmine atraktsioon oli täiega võimas. Elus geiser vett välja purskamas. Igal pool hoiatavad sildid, et tegemist 80-100 kraadi kuuma veega ja mitte näppe ja lapsi sisse toppida. Samuti loomulikult jutt, et ärge loopige tiikidesse raha, sest loodusel pole teie rahadega miskit peale hakata, Kui soovite, annetage see kellegil. Ilmselgelt oli seal hunnik kirjaoskamatuid mööda käinud ja peoga münte lompidesse loopinud. Aga geiser ise oli küll lahe. 
Paukus ikka uhkelt vett ja auru välja. Ootasime kohe mitu mürakat ära. Suurem osa klientuurist ilmselt ongi seda mürtsu ainult läöbi nutiseadme näinud, sest egas neid klaaslabidaid on kogu see publiku pihk täis. Pole ju aega vahtida loodusimesid, kui seda saab filmida ja pärast kodus vaadata. Mugav. Viimnase toreda Iceland loodusvigurina oli suht sealsamas ka vägadema võimas kosk.
  Ma tõesõna ei ole suuteline neid nimesid mäletama. Ilmselt võtab see ikkagi mingit aega, et sellest keeleloogikast aru saada. Kohin ja veemass avaldasid muljet küll. Pildi pealt ilmselt see ei tundugi nii raju.Keerasime otsa ringi ning igaks petteks külastasime ka kohalikku villavabrikut. Loomulikult pidi kohalikele hobustele pai tegema.
Sedakorda siis nii. Päike paistetas kui põrguline.
 
Tagasiteel tegime veel nalja, et kui nüüd veel virmalisi kah näeks, oleks täispakett. Igaks petteks rebisime lahti virmaliste jälgimislehe ja näe imet, õhtuks ennustatakse magnettormi ja mitte väikest. Mõeldud tehtud. Burger-hotdogid nahka pantud ja kodu poole teele. Jõudsime kergelt liiga vara, sest torm küll oma täies hiilguses, aga päike ikka liiga kõrgel. Otsustasime passida tunnikese ja siis kuhugi pimedamasse kohta kaema minna. Ja näe imet, nigut tellimise peale ka virmalised kohal.
Kõige käredamad kaadrid salvestas muidugi oma silm, aga see ei loe. Ilus oli ikkagi.  Sedasi see päev kulges. Homseks on lubatud Vabariigi sünnipäeva ja kohalikke eestlaste kogunemist ning lumetormi, ikka sellist, et mitte kodust välja minna. Eks me vaata mis saab ja kuidas saab.    PS. Eesti mastaapides on siin ikka sigakallis kõik. Ja Purjus Küüliku kõrts ning Chuck Norrise grill on kah täitsa olemas.  
Free Beer :)

Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Tere Esja

Ahoi kaugelt jäämaalt. Inimesed armastavad siin magada. Ja mitte vähe. Tavaline ärkamine on mingi 10-11 ajal, isegi siis, kui magamaminek on 12tundi varem. Muidugi võib see olla lihtsalt selle maja komme, kus me regutame. Ärgates kerged hommikueined ning plaanitus millegi tegemiseks, kui ukse vahel piilus sisse Jana(üks kohalikest eestlannadest) ja teatas särava näoga, et nemad läevad nüüd Esja peale turnima. Mis seal ikka, me siis kohe saba peale. Tegemist on 10 km Reykjavikist põhjas asuva mäestikuga, mille kõrgeim tipp on 914m. Meie muidugi suure raginaga sinna otsa ei läinud. Tegelikkuses olime vast heal juhul kolmandiku peal ja siis sai vunk otsa. Aga ilus on ta raip küll.
Ojad, matkarajad kivid ja muu mägedesse kuuluv pudru. Ilmaga vedas meil meeletult, sest päälinna kohal olid meeletud tormipilved, aga meil mäe otsas paistis päike. Mõnus. isegi kivid oli ta soojaks paistnud.
Ojas vulisev vesi oli vast mingi 12 kraadi, aga mingit kiusatust ei olnud sinna sisse sulpsata, kuigi kiusatus oli suur.
Seal me siis oma päeva veetsime. Asoh, muidugi ei saa mainimata jätta, et see lumi mis mägedes oli, sadas sinna ööga, sest eelmine päev käisime passimas ja Reykjavikist paistisd ikka rohelised need mäed. Aga tore oli. Tagasiteel maiustasime kohalikke hot-dogidega ja põrkasime sisse ühte niiöelda vaatamisväärsusesse. Tegemist on kohaliku elanikuga, kes linnavalitsusele aastaid pinnuks silmas, sest "omal maal teen mis tahan" on tüüp ehitanud huvitava vanaraua väljanäituse.
Nagu isegi arvata võite, siis linnaisad pole sugugi sellise kunsti pooldajad, aga see ei loe. Minu arust kui tüübile sobib ja naabrid ei kiunu, siis olgu. Ta ju linnast natu eemal kah. Omaette saareotsa peal. Vahva igatahes.  Koduteel tavaline poeskäik ning õhtuks väike vokiroog ja nii see päev õhtasse saigi. Vaieldamatult vahva üritus. Eks näis mis homne toob.  

Teisipäev, 21. veebruar 2017

Ja saaga algab ...

Ahoi kallid unejuttude jälgijad. Et kõikide tuju ära rikkuda, alustan sellest, et jah läbi igasuguste hädade ja sekelduste, oleme me siiski Reykjavikis ja just lõpetasime oma hommikukohvi. Reis hakkas pühapäeval. Vaidlesime veel pikalt, et kas hakkame sõitma kell 8 õhtul või kell 10. Lennuk ju stardib hommikul kell 8.30. Mina võitsin ja mootor käevitati kell 8. Suure kahjutundega ütlen kohe ära, et meie, kes me kulgeda armastame oma kalli Twinnipoja otsas, siis seekord on tegemist uurimisretkega ning veebruari kuuga jne. Otsustasime lennuki kasuks. Asjad pakitud ja masin pöördesse ning teele. 15 km peale Tartu piiri otsustas hammasrihm töölepingu lõpetada ning klapid peas me seal teepervel, esimese Nõo risti juures seisime. Kurb oli. Väga kurb oli. Madli isegi vist nuttis natuke pimedas. Tunne oli küll, et seekordne reis nüüd nii lühikeseks jäigi. Aga egas see seal maantee ääres passimine midagi toredamaks ei tee, seega vaja ikka kodu jõuda. Helistasin siia sinna ja kuna sõbrad ikkagi on vägagi abivalmid, siis äratransamine ei olnud mingi küsimus. Kohe tekkis idee ka mõnest autost mis kellegil võiks ripakil olla ja mida saaks laenata. Nädalaks. Tänud Terask veelkord. Enne kui Roll köiega meid tirima saabus oli Tiiduga uus suksu kokku lepitud ja tegelikkuses hakkas ilm kah ilusamaks minema. Uued rattad, uus algus. Sedakorda, kuni Vilniuse lennuväljani, probleemivabalt. Lennuk hilines nagu tavaliselt. Stjuardessid ja stjuardid olid pärist Hungarist ning seega rääkisid nad mingit oma inglise keelt, mida me suures osas tuvastada ei suutnud. Vähemaandumine Stavangeris, sest lennuk pidavat suht tühi olema, tankimine ja tuld. Hoiatati ka kohaliku ilma eest mis pidi kohutav-kohutav olema. Ei loe. Island ootab meid ja siit me tuleme. Tunnike enne maandumist hakkasid altppolt mingid mäed ja lumed kumama ning ülla-ülla, tegemist oli ilmselgelt päiksepaistelise saareriigiga. Kõik sujus muretult. Lennuk maas, leitud buss mis meid päälinna transab ning ootamas ka nädalane öömaja. Esimene mulje on tuul. see puhub siin ilmselt kogu aeg ja igalt poolt. Reykjavik esimene mulje oli ilmamuutus. Päike paistab, tuul puhub ning minuti pärast on rahe, siis jälle minuti pärast päike ja siis rahe, siis vihm ja siis päike.
Antud pildil vasakult paremale on: lumi, päike, rahe, päike, vari või kerge uduvihm ja pilvine ilm. Seda siis kõik ühe pisikese maalala kohal. Kõige selle juures on aedades maa roheline  ja inimesed suudavad 2 kraadises soojas olla lühikeste pükstega, karvamütsid peas või siis suusapükstes ja t-särgiga. Vahva. ilmselt on nendes mingeid jääkaru geene. Või jääk-aru omi.